Eestis hakati rukist kasvatama 11. sajandil. Rukkijahust on aegade jooksul valmistatud pühade- ja nn. rituaaltoite. Põhjanaabrid soomlased teevad praegugi lihavõtteroaks rukkijahust ja rukkilinnastest keedetud paksu ja imalamaitselist putru - mämmi. See roog on tuntud ka Eesti saartel. Pühadeleivad erinesid argipäevaleibadest oma erilise kuju poolest. Üldiseks eestlaste kombeks oli näärileibade kaunistamine ja nendele mitmesuguse kuju andmine. Näärileib pidi kogu pühade aja laual olema ja söödi ära kas viimasel pühal või hoiti kevadeni alles. Pulmaleivad olid hapendamata leivataignast ümmargused pätsikesed, mida kaunistasid kodara moodi jooksvad jooned. Esimesest lõigatud viljavihust tehtud uudseleiba hoiti viljasalves alles ja sellest jagati nääride ajal loomadele ja kevadel kündjale.

Rukkileib annab suhteliselt vähe toiduenergiat, temas sisalduvad põhiliselt süsivesikud ja valgud ning veidi rasva. Lisaks sisaldab rukkijahu palju mitmesuguseid mineraalaineid ja vitamiine, eriti B-grupi vitamiine. Rukkijahu erineb nisujahust suure looduslike suhkrute sisalduse, madalama tärklise kliisterdumis temperatuuri ja tärklise kerge atakeeritavuse poolest.